Kuigi käes on 21. sajand, võtab leiva tegemine siiski suhteliselt palju aega.  Inimene on õppinud leiva valmistamise eri etappidel toimuvaid protsesse kontrollima ja juhtima, kuid looduslike protsesside kestuse üle tal võimu ei ole.  loevad väga paljud tegurid: näiteks ilm, õhuniiskus, tuuletõmbus. Augustikuu ehk nn. hallituskuu mõjutab samuti leiva tootmisprotsessi. Pagari tuju ja suhtumine leivategemisse on samuti olulised. „Üks valearvestus ja kogu eelnev töö läheb luhta.

Olen leiva valmistamisega kokku puutunud ligi 20 aastat ja ikkagi ei saa öelda, et leivategu päris selge oleks. See on umbes nagu naistega – tead kogu elu, aga aru täpselt ei saa, mis  ta järgmiseks plaanib ja kui solvub, siis ikka põhjalikult. Sellepärast vajab leivavalmistamine austust, sihikindlust, kannatlikkust, õrnust ja üksteise mõistmist. Ega muidu öelda, et ülejäänud toidud olevat peale pudru kõik üksnes leivakõrvased.  Rukkileivast sai elatise ja toitumise võrdluspilt. Eestlase organism on tuhande aastaga sedavõrd rukkileivale kohandunud, et nisust valmistatud sai mõjub tervisele harjumatult. Järjest rohkem inimesi avastab enda juures gluteeni talumatust, sest nisu on meie toidu laual üha suurenenud. Ka kartul on asendanud erinevate pastade, makaroonidega, mis on valmistatud puhtalt nisust. Rukki osakaal leivas on vähenenud, sest suured pagaritööstused tootmismahu suurendamise tõttu  100% rukkileiba eriti ei taha teha. Sellepärast, et see võtab kauem aega ja taigen peab olema suhteliselt vedel (vee osakaal üle 50%) nisu lisamisel on leivategu lihtsam ning ka liinid ka kohati lihtsalt ei võimalda.   Eriti pensikuks võib pidada eestlaste „ Musta Leiva“ lembust. Millegi pärast on tarbija arvamusel, et leib peab must olema. Hoolimata sellest, et vili on kuldne või helehall. Leiva taignale lisatakse linnase ekstrakti, millega leib nii öelda mustaks värvitakse.